Kaante vahele on saanud alates kevadest küpsenud linna- ja külakogukondi kaardistav uuring "Eesti kogukondade hetkeseis". Teoreetilise taustauuringu, fookusgruppide ning ankeetküsitluse põhjal sündinud uuringuraport annab ülevaate kogukondade hetkeseisust nende endi pilgu läbi ja kogukonnamõiste kasutusest üldises retoorikas (aga eelkõige riiklikes arengukavades) ning lõpuks mitmeid soovitusi lahendamaks kogukondade kitsaskohti, mis raporti koostamise käigus välja tulid.

Piirkondlik kogukonnategevus tõuseb aina enam esile ning selle rolli ühiskonna korraldamisel peetakse üha olulisemaks. Samas teame kogukondade kohta üsna napilt. Statistikaamet loeb küll üles kohalikku elu edendavaid ühendusi ning näiteks Eesti Külaliikumine Kodukant külaseltse, seltsinguid ja külavanemaid, Linnalabor omab ülevaadet linnaseltsidest. Kuid seda, mis kogukond on, mida teeb või kellest koosneb, mõtleb igaüks omamoodi. Neid kogukonnateemalisi mõtteid ja praktikaid see Eestis esmakordselt tehtud uuring koondabki, seades lähtepunktiks kogukonna kohaliku aktiivsuse tähenduses.

Uuringu eesmärgiks ei olnud koguda statistikat (st mitu kogukonda erinevates piirkondades tegutseb, see on meil senini teadmata), vaid luua esmane ülevaatlik pilt kohalikust kogukonnast ja selle toimimisloogikast. Uuring koos lõpuossa koondatud soovitustega loob aluse tegeleda teemaga põhjalikumalt nii kogukondade endi kui ka kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil.

Vastused ühe suurema eesmärgina seatud küsimusele – mida mõistetakse kogukonnana – said üsna vastakad. Uuringu tulemusel on kogukondade peamiseks tekkepõhjuseks soov arendada kohalikku kultuurielu või lihtsalt omavahel läbi käia, olulise põhjusena tuuakse välja ka soovi ühiselt probleeme lahendada. Üldiselt võib öelda, et kogukondade puhul on tegu ühiste huvide ümber koonduvate gruppidega, olgu nendeks huvideks ühiselt seatud eesmärkide täitmine või väärtuste loomine. Riiklike arengukavade analüüsist ilmnevad aga hoopis mastaapsemad ootused kogukondadele. Siseturvalisuse, regionaalpoliitika ja teiste valdkondade puhul oodatakse kogukondadelt eelkõige sotsiaalse sidususe loomist. Selles nähakse võimalust jõuda kogukondade kaudu paremini üksikisikuni, kes siis panustaks arengukavadega seatud eesmärkidesse.

Kogukondade suurus ja tegutsemisulatus on pigem väikesed. Tegutsemispiirkonnana nimetatakse üldjuhul küla (linnades asumit) ning keskmise kogukonna suuruseks on 3-5 eestvedajat, 10 aktiivset liiget ning veel samapalju kaasalööjaid suuremate ürituste läbiviimisel. Aktiivse tuumiku moodustavad üle 40aastased naised. Uuringu tulemusel saame veel öelda, et kohalik kogukond ei ühenda sageli kõiki piirkonna elanikke ega sea seda endale eesmärgiks. Ka kohalikul tasandil tegutsetakse pigem huvipõhiselt. Põhjust nõnda väita annavad lisaks kogukonna suurusele ka kogukondlikud ideaalid, kus avatus olulise väärtusena on iseloomulik vaid ühele välja joonistunud grupile. Suhtluseks kasutatavad kogukonnad pigem sissepoole suunatud kanaleid (telefon ja meililist). Tõenäoselt sellest tulenevalt on kogukonnad hoolimata eestvedajate arvukusele väga liidrikesksed - 65% vastanute sõnul lõpetaks liidrite lahkumisel nende ühendus tegevuse.

Kogukondade koostöö kohaliku omavalitsusega põhineb eelkõige rahalise toetuse saamisel. Sisuline koostöö on vähelevinud (nt arengukavade aruteludes osalemine) ning vaid 11%-le kogukondadest on delegeeritud kohalike teenuste osutamine. Samuti ei ole omavalitsus väga aktiivne kohalike kogukondade tunnustamisel. Vähene tunnustus, kohati ka lausa negatiivne suhtumine omavalitsuse poolt on olulisimad põhjused, mis kohalike kogukondade tegevust pärsivad.

Loe uuringuraportit või vaata uuringutulemuste kompaktset esitlust infovoldikust.

Uuringu koostamist juhtis Madle Lippus (madle@linnalabor.ee) koos sotsioloog Peeter Vihmaga (vihma@tlu.ee). Meeskonda kuulusid veel Eliise Peelo, Jaanika Ait, Anu Kägu ning Kodukandi esindajad Eha Paas ja Külli Vollmer.