Igaastaselt toimuval piirkonna- ning noorsoopolitseinike seminarill on seekord fookuses kohaliku tasandi koostöö ja head praktikad koostöö korraldamiseks. Linnalabori poolt teeb seminaril pikema ülevaate kogukondliku turvalisuse juhendist Peeter Vihma. Koos seminaril osalejatega arutatakse juhendis esile toodud probleeme ning välja pakutud lahendusi, samuti räägitakse võimalustest juba kasutuses olevate heade praktikate ülevõtmiseks teistes piirkondades. Lisaks Linnalaborile räägib kohaliku tasandi headest praktikatest ka Anneli Kana Eesti Külaliikumisest Kodukant.

Oktoobris tutvustame juhendit ka justiitsministeeriumis, valdkonnaga kokkupuutuvatele ametnikele.

Kogukondliku turvalisuse koostöö juhend ja infovoldik on nüüd lõpuks ka kodulehele üles saanud! Lugege! Kasutage! Jagage! Ja küsimuste ning kommentaaridega kirjutage Peetrile peetervihma@gmail.com või Madlele madle@linnalabor.ee.

21. septembril kell 16.00 esitleme Arhitektuurikeskuse ruumides Põhja puiestee 27a (Kultuurikatel) Kogukondliku turvalisuse koostööd ning häid näiteid tutvustavat juhendmaterjali. Esitlusele järgneb vestlusring, kus praktikute osalusel arutleme igihaljal teemal ehk koostöö võimalustest omavalitsuste, politsei ja kogukonna liikmete vahel ning mõtleme üheskoos, kuidas aktiviseerida kohalikke elanikke. Kui plaanid ka osaleda anna meile sellest palun teada siin https://goo.gl/forms/XLIWOoY8SPvJ1gtx2.

Kogukondlik turvalisus ehk turvalisuse loomine kogukonna ja teiste osapoolte koostöös on muutumas aina olulisemaks lähenemiseks riikide siseturvalisusele. Eestis peegeldab seda muutust "Siseturvalisuse arengukava 2015-2020", kus kogukondlik turvalisus on üks keskseid mõisteid.

Ehkki mõistena on kogukondlik turvalisus laiemale avalikkusele vähem tuntud, siis praktikas on suundumus kohaliku tasandi koostööks turvalisuse loomisel juba mõnevõrra levinud. Esitletav juhendmaterjal põhineb Eestis toimivate näidete analüüsil, mis on seostatud kaasaegsete teoreetiliste käsitlustega eesmärgiga pakkuda juhtnööre kogukondliku turvalisuse laiemaks rakendamiseks.

Juhend on mõeldud eelkõige politseile ning kohalike omavalitsuste esindajatele, kuid samuti kohalikele seltsidele, korteriühistutele, abipolitseinikele ning kõigile turvalisusest huvitatud kodanikele. Alates 21. septembrist on juhend Linnalabori koduleheküljelt PDFina allalaetav.

Turvalisus on lai mõiste. Ehkki seda sõna kasutatakse sageli nii tavavestluses kui ka poliitikadokumentides, ei ole Eestis ühtegi konkreetset seadust, mis tagaks turvalisuse.

Turvalisus tähendab nii objektiivset kindlustatust kui ka subjektiivset turvatunnet. Turvalisus koosneb seega majanduslikust, sotsiaalsest, kultuurilisest jms heaolust.

Selline vaatenurk muudab turvalisuse saavutamise keeruliseks, sest see on terviklik protsess ning nõuab paljude asutuste ja inimeste ühist panust. Kogukondliku turvalisuse mudeli kasutuselevõtuga üritatakse seda probleemi lahendada kohalikul tasandil.

Kogukondliku turvalisuse all peetakse silmas sellist ühistegevust, milles osalevad inimesed, kelle turvalisus on kõne all. Kogukondliku turvalisuse mudeli järgi on eesmärk ennetavalt muuta füüsilist, aga esmajoones sotsiaalset keskkonda, mis mõjutab turvalisust. Seega on siin palju ühisjooni kogukonnatööga (ingl community work). See on üks neid sotsiaal- või ennetustöö vorme, mis ei keskendu mitte ainult indiviidile, vaid ka tema sotsiaalsele keskkonnale.

Kogukondliku tegevuse keskmes on perekonnad, sõpruskonnad, seltsid, korteriühistud, ettevõtted, kohalikud omavalitsused ja muud kohalikul tasandil tegutsevad organisatsioonid, mis kokku moodustavad kogukonna.

Mida suurem on kogukonna osalus, seda tugevam mõju on kogukondliku turvalisuse tegevustel sotsiaalsele keskkonnale. Eriti tõhusad on seejuures tegevused, milles osalevad riskirühmade esindajad. Nendest eeldustest tuleb lähtuda ka kogukondliku turvalisuse tegevuste elluviimisel.

Kogukondlik turvalisus ühildab objektiivse (st kuritegevuse tase) ja subjektiivse turvatunde. See võimaldab sõnastada rohujuuretasandil turvalisuse suurendamise vajadused ja takistused, millest lähtutakse edasises koostöös. Seega pole eesmärk mitte lihtsalt kohalike elanike osalus, vaid võimalus teha koostööd rohujuuretasandi (kodanikud) ning piirkonna ja riigi tasandi institutsioonide vahel.

Kogukondlikku mudelit rakendades pööratakse tähelepanu era- ja avaliku sektori ning kodanikuühiskonna organisatsioonide koostööle. Kõige üldisemalt võib tõdeda, et turvalisust loob see, kui ühiskonna eri osad suudavad ja tahavad koostööd teha. Täpsemalt on koostöö osapooled sageli kohalik omavalitsus, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Maanteeamet, haiglad, koolid, vabatahtlikud päästjad, abipolitseinikud, naabrivalve, küla- ja linnaosaseltsid, külavanemad ja kohalikud elanikud.

Kuna kogukondlik turvalisus on üsna lai lähenemine, on selle avaldumisvormide tähistamiseks kasutusel hulk termineid. Laiemalt on inglise keeles levinud väljendid community safety, urban security ja community crime prevention. Kitsamalt politseitöö kohta kasutatakse inglise keeles termineid community (-oriented) policing, problem-oriented policing ja neighborhood-oriented policing ning soome keeles sõna lähipoliisi jt.

Et olla kogukonnale lähemal ja saavutada paremini eesmärke, saab kogukondliku turvalisuse mudelit vormida kohalike olude ja huvide järgi.

Kogukondliku turvalisuse mudel on pälvinud populaarsust viimase 50 aasta jooksul. See peegeldab nii huvi detsentraliseerimise ja kogukondade vastu kui ka maailmas viimase 30 aasta jooksul toimunud nn ennetavat pööret turvalisuse valdkonnas. Ennetusele hakati suuremat tähelepanu pöörama peamiselt seoses tõdemusega, et ainult reageeriv ja karistav sekkumine ei too kaasa kuritegevuse loodetud vähenemist; seepärast ei ole reageeriv tegevus üksi tõhus ressursside kasutamine.

Turvalisuse tagamiseks ei piisa ühe asutuse pingutustest – probleemide lahendamiseks on vaja kaasata palju osapooli. Keskse, riigi tasandil ennetustegevuse kavandamise siht on luua kogukondliku turvalisuse tegevuste rakendamise võimalused kohalikul tasandil. Konkreetsete probleemide sõnastamine ja neile lahenduste leidmine peabki jääma kohalikule tasandile ning selleks peavad osapooled tegema koostööd. Edukad ennetusprogrammid on tõenduspõhised ja nende jaoks vajalik info on saadud huvirühmade kaasamise kaudu.